Good and bad, Truth and lie.

Valetamine ja valed on vist alati väga hell teema olnud. Ja sõnaga hell ma mõtlen inglisekeelset vastet... Ühesõnaga minu lubadus mitte kunagi valetada, mitte kunagi varjata.. ütleme nii, et selleks lubaduseks ei olnud mingit põhjust. Ma olen mõlemat teinud, missest, et ma tean, kuidas see teistele mõjub. Ja muidugi kõige hullem on see, et ma olen enam-vähem veendunud, et ma soovingi, et mulle valetataks. Preagu ei mängi see küll väga mingit tähtsat rolli, aga ma lihtsalt tunnen, et pean selle välja kirjutama: ma soovin, et halbu asju ei juhtuks (valetamisi ja valesid) aga kui nad juba olemas on, siis mina olen inimene, kes pigem ei tunnistaks mitte kellelegi üles või siis ei tahaks teada. Ja ma väga kardan seda siia kirja panna, sest ma ei saa kelleltki paluda, et nad mulle valetaksid, ma ei saa seda paluda. Aga palun.. palun ärga rääkige mulle tõtt, kui see mind aitab. Ja muidugi põlege põrgus, et mulle valetasite, aga ärge mulle rääkige.
Muidugi on tõde mulle oluline, aga see muutub oluliseks alles pärast seda, kui ma olen tõtt kuulnud. Või siis kui ma olen kahtlustama hakanud. Aga selleks on imeväike võimalus, et ma ise midagi avastan.

Aa, usaldus on minu jaoks see, et ma tean, et inimene hoolib minu tunnetest ja ma võin osa endast tema kätte anda ja ma tean, et ta hoiab tükikest mind :) Ja nüüd on minu tükikesed hoolikalt ära jagatud.
Tegelikult ma ei tahtnud sellest rääkida.

Ja teine pool valetamisest on see, kui mina ise kellelegi valetan. Antud juhul ma ei valetanud, ma varjasin. Ma ise olen täiesti veendunud, et oleks olnud parem, kui ma ei oleks tõtt rääkinud, aga ma rääkisin kuna ma ei saanud valetada. Ma ei ole halb ja tegelikult ma ei valeta. Ma varjan. Ja ma ei tea kumb neist hullem on. Vähemalt ei vaata ma silma ja ei valeta. Most of the time. Seega tagasi tulles selle juurde, miks ma tõtt rääkisin. Ma olen.. isekas ja see on ainus põhjus, mis mind lõpuks tegudele sundis. Ma olin isekas ja tundsin ennast halvasti. Mul ei olnud mingit vajadust tõtt rääkida, aga ma rääkisin, sest ma ei tahtnud enam varjata ja see oli väga isekas, sest kui ma ei oleks rääkinud, siis oleks kõik hetkel korras. (jep ma kasutasin sõna 'isekas' kolm korda.. nüüd neli)
Long story short- Valetamine on paha, vägaväga paha, aga tõe rääkimine ei ole alati hea, sest mõnikord teeb see inimese väga kurvaks ja seega... tõde rääkida on raske, aga ainult see hetk kui sa selle üles tunnistad, valega elada on aga teine asi. See on raskem kui ühe korraga tõtt tunnistada. Noh, minusugustele inimestele.
Kui keegi valetab väga tähtsale inimesele, siis ilmselt on selleks põhjus ja ma soovitan alati ära kuulata, mis inimesel endal on öelda peale tõe päevavalgele tulekut. Muidugi on valet tuhat korda raskem vastu võtta, aga sure as hell valetada on ka raske.

And in the end:

Tegelikult pidi see siin endas kandma minu kahetsust. Aga nagu alati- hästi tore on kaevata minevikus, muutuda filosoofiliseks ja rääkida endast. Ühesõnaga, ma olen ikkagi paha, et ma valetasin ja tõtt rääkisin ma selleks, et ma tundsin, et ma võlgnen seda, mitte kuna ma ei suutnud enam kauem vait olla. Ja kõik eelnev tekst/filosoofia/ süü eemale veeretamine oli see, millele mu tegu mind mõtlema pani. Kõik, mis sellega seoses meenus.
Ja kõige lõpetuseks oleks ju väga ilus öelda, et ma muutun ja ei valeta enam jne. Tõde on see, et ma jään selleks, kes ma olen. Ma ei muutu. Isegi kui ma tahan, ei leia ma piisavalt motivatsiooni, et alati tõde rääkida ja tänu sellele nii palju kaotada. Ja mul on endiselt valesid ja asju, mida ma varjan, asju mida makahetsen aga ei saa üles tunnistada. Mõnikord sellepärast, et ma ei ole ainuke, kes seda saladust hoiab või mõnikord sellepärast, et ma ei taha haiget teha ja vastutust võtta. Niisiis ma loon endale illusiooni, et see on tühine. Ma olen kõigest inimene.

Ühel hetkel vajab igaüks oma ellu 'lifeguard´i' :) Minul on selleks südametunnistus.