Kutsume seda koolistressiks

Oeh, ma olen kõigest kaks päeva koolis käinud, aga juba on tunne, et ootooooot VÕTKE NÜÜD AEG MAHA!!!
Eelmine aasta oli kõik lihtne (välja arvatud vene keel muidugi) ja nüüd järsku on mul tunne, et ma kukun iga kell koolist välja. Miks kõik nii raske on?? Gümnaasium vastab igati mu ootustele ja lootustele, aga noh... ma pean ju nüüd hakkama vaeva nägema?
Ma vajan kindlasti aastat eemal, Austraalias. Seda enam, et ma lihtsalt väga igatsen ühte inimest ja ma sain alles täna sellest aru... Ma tegin õigesti, aga mitte kuidagi ei ole võimalik unustada ära nii pikka aega. Ükskõik, mida ma ka öelnud olen ei oska ma inimesi oma ellu sisse õmmelda ja siis kääridega ära lõigata. Mul on vaja, et minu elus oleksid kindlad pidepunktid- inimesed, kellega ma saan alati rääkida. Kui mul neid inimesi ei ole, siis ma olen jõuetu, siis ma ei suuda midagi teha ega millegagi alustada. Niiet mul on vaja ka hästi õppimiseks palju inimesi enda ümber koguda, neilt saan ma jõudu ja soovi tegutseda.
Ühesõnaga, kui mul esinevad sümptomid nagu seina jõllitame pikemat aega, väsimus, laiskus, viitsimatus midagi ette võtta, heade ideede puudus, asjadesse ainult poole hingega suhtumine jne siis võite kindlad olla, et ma tunnen ennast üksikuna. Kusjuures ma võin ise täiesti õnnelik olla :)

 Teine asi on see, et ma kardan vigu teha. Vead on elu loomulik osa ja bla-bla-bla. Muidugi on. Kõik on väga tore, aga see ei tähenda, et MINA tahaks vigu teha. Ma ei tea, mis on õige ja ma kardan, et vale on vanadest harjumustest kinni hoida või vanu suhteid iga hinna eest säilitada. Muutustele ei peaks vastu punnima. Ja mina, kes ma olen igal võimalikul juhul väljendanud oma poolehoidu kõigele, mis muutub, ei peaks ju praegu muretsema. Aga kes harjumuste vastu saab? Mina, egoist, tahan olla ja teha täpselt seda, mis ma heaks arvan ja ma tahan, et kõik, mis ma teen avaldaks ka teistele muljet ning oleks muidugi õige (ehk kõigi osapoolte vaimse tervise huvides).
Harjumused ja rutiin on kaljud, mis muudavad elu turvaliseks ja kindlaks, tuttavaks. Ning kuna ma hetkel ei tea enam oma allesjäänud tugevust ei taha ma ennast ka proovile panna. Ma tahaks lihtsalt... ma tahan, et ELU hoiaks minust kinni, mitte vastupidi. Ma tahan, et minu elu, harjumused, rutiin, suhted ja unistused moodustaksid aia, mis hoiaks mind paigal ja ei laseks sisse kiskjatest muutuse-jäneseid, kes mõne kapsa-suhte taime minu aias nahka pistaks või trambiks oma väikeste armsate jalgadega, millel on megateravad küüned, minu siledal harjumuste peenral. Ei taha seda! Nii lihtne ongi.