Rehab

Mul on kahju, kui mind nähakse inimesena, kes ma ei ole. Ometigi ei ole see minu probleem, hoolimata sellest, et ma tihti unustan ära, et teiste inimeste arvamus, ei pea mulle korda minema (eriti võõraste inimeste). Seega püüan ma tänasest päevast alati endale meelde tuletada, et kui keegi mind arvustab, peab ta mind tundma, piisavalt, et lubada endale minu mahategemist. Kõik inimesed maapeal, kes tahavad, võivad mind pidada 'pahaks' ja 'halvaks' ning mida rohkem nad seda teevad, seda rohkem ja kindlamalt tean ma ise, et ma seda ei ole. Kõige raskem selle juures on endale kinnitada, et ma ei vaja kellegi teise tunnustust, vaid ma tean ka ise, kui ma millegagi hästi olen hakkama saanud. Ja ikka edasi naeratada, kui sa tead, et keegi mõistab sind hukka valikute eest, mida ta ei tea.
Aga mõnikord on tore, kui keegi peab mind meeldivaks inimeseks. Võibolla näeb see inimene kaugemale juhustest ja sellest, millise mulje KÕIK ÜMBRITSEV minust loob.
Aga ma ei lase enam endale öelda, kes ma olema peaksin, või siis ma ei lase enam mitte kunagi enda õlgadele lükata süüd, ükskõik kas see öeldakse mulle otse näkku, või peidetakse lausete taha. Kahju, et pole inimest, kes minust täielikult aru saaks. Kahju, et enamus inimesi, ei näe mind sellena, kes ma olen. Kahju, et ma olen siiani nii palju hoolinud teiste arvmusest. Ma luban, see muutub.