Minu kahekümnes imeline eluaasta

Kuskil poolteist kuud tagasi juhtusin kohvikusse vestlema ühe väga inspireeriva inimesega, tänu kellele ei tee ma täna enam kokkuvõttet oma möödunud aastast vastavalt aastanumbrile, vaid lähtun kõige elementaarsemast - oma vanusest!

Oma kahekümnenda alguses kõigutasin ma ise (ja ka elu aitas natuke kaasa) kõike, mida seni olin harjumuspäraseks pidanud. Tahaksin välja tuua just selle positiivse, mille olemasolust ma seni teadlik ei olnud. Ma oskan olla VÄGA tugev tüdruk. Mul on lihtsalt selleks põhjust vaja ning iseendaga jäämine on just üks nendest. MA EI NUTA, kui mul ei ole kedagi, kellele nutta! See lause kõlab küll naljakalt, kuid iseseisvana sain aru, et ma lülitan ennast sellisele keep-on-goingPUSHING mode´ile, kus on vähe väljakutseid, millega ma hakkama ei saaks.

Sellesse ajajärku sattus ka üks meeletu pidude ja pidutsemiste periood. Õhtust hommikuni peol ja hommikust õhtuni koolis rutiin ei ole mulle võõras, kuid peab mainima, et see vist ikka ei ole päris mina. Paar korda aastas raju kräud on täitsa okei ning rohkem ei olegi vaja- muidu hakkab see veel oma maagiat kaotama!

Peale pidutsemiste seeriat tuli mul ennast kätte võtta ning uhke on öelda, et tegin seda päevapealt! Umbes nagu väga ebastabiilses olekus keha läheb iseeneslikult soodsates tingimustes üle püsivale olekule. Ma võtsin ennast kätte koolis (sain kuuga järjepeale kõigis ainetes ning lõin head eeldused eduka sessi jaoks) ning hakkasin ohtralt trenni tegema. Kuus korda nädalas trenni jõuda oli täitsa okei.

Sellega seoses tuleb kätte järgimine saavutus, mida tähtsaks pean. Ma läbisin ilusasti MMA algkursuse ning tunnen, kuidas taas kibeleksin sinna saali. Natuke enne MMAga alustamist osalesin ka show-tantsu trennides. Naljakas, kuidas kaks nii vastandlikku asja saavad mõlemad mulle nii-NII väga meeldida. Saaks ainult tantsida ja poksida...

Oma kahekümnendates sain ma varakult ja ilmselgelt rikkamaks teadmisega, et mulle ei sobi mitte mingil juhul programmeerimine. Ehk siit tulevad nüüd VBA-õppuri memuaarid. Exceli tabelid on minu oskuste absoluutne tipp ning ma väga loodan, et see, mida ma pidin tegema, et endale seda progremise amööbitasemel jama selgeks teha, on viimane asi, kus mul on tarvis kasutada kasvõi ühte järgmistest käsklustest: set, for i, dim ... as range, sub, endif, elseif, mid, call ja oi kui palju muud. Aga kujutate ette, milline võit oli see aine viiele ära teha. Põhimõtteliselt sain ma aru, et kui ma suudan endale selgeks teha (lühiajaliselt), kuidas VBAs midagi kirjutada, siis ei saa see baka ka mulle enam väga palju üllatusi pakkuda.

Üheks tipphetkeks oli kindlasti minu jaoks Kreeta reis. Ma tahaks selle kohta nii palju kirjutada. Oi, kui palju. Ja siiani on kuidagi nii, et ma ei ole suutnud kokku panna täielikku reisikirjeldust, kuigi ma vägaväga tahaks. Aga vot see oli Reis.

Armusin uuesti. Leidsin midagi vägaväga head, mis praegu ehk veel liigagi paradiis. Aga ma usun, et olen nüüd rohkem teadlik oma sihtidest ning avastan iga päev, et inimene mu kõrval üllatab mind :)

Oma noore kahekümnenda lõpuspurdiks valisin ma korraliku katsumuse- minust sai õpetaja! Täpselt nii... veetsin 8 nädalat oma elust (ja kooli kõrvalt) ette valmistades ja läbi viies füüsika ja tehnika valikkursust gümnasistidele. Kokku üle kolmekümne akadeemilise tunni ning täpselt 11 maru õpilast! Nii palju magamata tunde, nii palju esinemist, nii palju katsetamist, nii palju vastutust, nii palju tagasisidet ja nii palju enese ületamist.

Töökohtadest sain ma väga armsa ning kasuliku kogemuse Creative Media Service´st. Kogu kollektiiv on seal nii soe ning tegemist on tõesti kohaga, kus peaks igaüks tahtma töötada!

Ma olen ühke kogu oma kahkekümnenda eluaasta üle ning ärgem unustagem seda, kui noor ma veel olen! Selle igaveseks meenutamiseks jätan ma endast maha just selle pildi. Mina. Sest kahekümnesena sain ma aru, et ehedus ja siirus on minu jaoks kõige tähtsamad!

Minu Kreeta. Chapter I

Vot just täpselt sellise raamatu avaldaksin, kui suudaksin kõike ühe korraga kirja panna, mida see suvi kogesin. Võttes kõik asjad kokku ühe sõnaga, siis AMAZING!

Ma arvan, et kuni lennukile istumiseni ei uskunud ma päriselt, et Kreetale lendan. Aga ma tõesti tegin seda. Ükskõik kui palju ma ka ei üritaks, siis ei ole võimalik kirjeldada seda tunnet ning kogu kogemuste pagasit, mis ma sealt sain. Siiski, ma ei suuda ennast tagasi hoida, ning üritan vähemalt veerandi nendest emotsioonidest siia talletada. On, mida lugeda, kui mõtlen, et mu unistused liiga suureks kasvavad või vajan väikest süsti, et jälle endasse uskuda.

Alustan algusest...

Kreetal maandusime õhtul, suhteliselt hilja (kui mälu ei peta siis 8-9 ajal). Esimene silt, mida lennujaamas nägime oli suur reklaamplakat sõnadega "Today is the future, tomorrow never comes" ning ma arvan, et kogu reisi võib täpselt selle loosungiga ristida.

Mulle on eredalt meelde jäänud, kuidas lennujaamast takso võtsime ning oma esimesse ööbimiskohta jõudsime. Mul oli varem väike trots, sest ma ei tahtnud eeltööd teha, tahtsin, et kukuksin täpselt pea ees külma vette. Seega oli päris hirmus vaadata, kuidas suhteliselt korralikust lennujaamast jõudsime piirkonda, mis nägi välja nagu oleks Mehhiko seebiseriaalis kaader lihtsalt paigale jäetud. Nii nagu soovisin, nii ka sain. Külm vesi ja kultuurišokk! Kui olime oma ööbimispaika jõudnud hakkasin tõsiselt mõtlema, millega ma hakkama olen saanud. Ma olin täiesti võõral maal, aega terve suvi ning tegelikult ei olnud mul õrna aimugi, kuidas ma ellu peaksin jääma. See oli ka vist ainuke hetk, kus ma tõesti kartsin. Edasi hakkasid asjad täiesti ise minema ning ma sain aru, et tegelikult tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna.

See pilt on tehtud selle sama ööbimiskoha rõdul, kas järgmine või ülejärgmine päev. Nagu näha olime me selleks hetkeks kõik uskumatult õnnelikud. Tegelikult on nii, et mu elus pole kunagi olnud samasugust perioodi nagu Kreetal, tõesti ainult naer hommikust õhtuni.

Mõned pildid siis meie esimesest linnast Heraklionist:

Heraklionis veetsime enamvähem 3 päeva ning peale seda asusime teele Chaniasse. Minu eesmärgiks oli just sealt töökoht leida, sest ma arvan (endiselt), et tegu on ühe ilusaima piirkonnaga Kreetal. Ma tõsiselt kaifisin ühest linnast teise liikumist, sest alati oli nii, et me saime vaid umbkaudsed seletused, kus asub bussijaam või üldse, kuhu suunda me minema peame. Kes veel ei ole ära proovinud, siis ülimalt vabastav on tunne, kui sa ei tea, kuhu õhtuks välja jõuad! Nii oligi. Chaniasse jõudsime umbes 2 ajal päeval. Bussist maha tulles otsustasime kõigepealt, et peaksime kõhu täis sööma ja siis hakkama inimestelt küsima, kas keegi oskab ööbimiskohaga aidata. Bussijaamast asusime teele täiesti suvalises suunas, enamvähem vaatasime, et liiguksime (arvatava) linnakeskuse poole. Peale sööki võtsime ennast kokku ning hakkasime mööduvatelt inimestelt uurima, kas keegi oskaks ööbimiskohaga aidata. Palju lootust meile ei antud, sest käes oli Juuni lõpp ning Chania jaoks totaalne high season, mis omakorda tähendas, et kõik kohad olid pilgeni rahvast täis. Kuidagi siiski jõudsime hostelisse, kus perenaine pakkus meile tuba, kust olid äsja lahkunud 3 Austraalia kutti. Selle üle saab veel siiani naerda, et tuppa jõudes leidsime seal 2 (või oli isegi 3) tühja beebiõli pudelit, suure tühja pudeli juukselakki ning hõljuva vägaväga tugevalõhnalise tüüpilise odeka pilve. Tuba ise oli väga tagasihoidlik ning sealt said alguse ka meie erinevad vannitubade/WCde kogemused. Nimelt tuleb välja, et Kreetal käib võistlus kõige kummalisemate WC-lahenduste üle. Seal oli siis nii, et kui soovisid pessu minna, jäi ukse vahele 2-3 cm pragu.

Seadsime ennast sinna kiiruga sisse ning läksime CVd näpus linnapeale tööd otsima. Sellest pajatan aga juba järgmises postituses.

Väike update, mis oleks nüüd kõigi suhtes aus.

Suur etapp mu elust on läbi saanud. Umbes 2 nädalat tagasi sai lõpu mu nüüd-siis-juba eelmine suhe. See oli meie ühine otsus ja sobis meile mõlemale kõige paremini kõigist võimalikest variantidest. Ma ei ole ei masenduses ega heart-broken, oma nutmised olen juba ammu-ammu ära nutnud. Minuga on kõik täiest normis. Ma ei olnud kindel, kas tahan sellest kohe kirjutada, sest palju võis veel muutuda, kuid praeguseks olen ma täiesti kindel, et nii need asjad jäävadki. Ei ole hullu. Ausalt.

Ma ei tea teiste inimeste kohta seda, aga mul on küll nii, et kui asjad hakkavad juhtuma, siis nad juhtuvadki KORRAGA. Ühe nädala jooksul olin ma lahku läinud, eksamid edukalt läbinud, töö leidnud ja otsustanud kolida. Päris korralik hunnik muutusi mu elus- aga see oli täpselt see, mida ma vajasin! Kuna ma otsustasin see semester korralikult pingutada, siis deklareerisin õppekava 39 EAP väärtuses ära. Peale seda kurtsin nagu tavaliselt kõigile, et ma nüüd ametlikult nolifer ja see ajas mind nii siiralt naeratama, kui ühelt inimeselt sain vastuseks: "Tead Elise, sul oleks palju kergem leida endale lihtsalt rikas mees". Aga ma ju ei taha rikast meest! Ma tahan ise saavutada kõike. Ja ma õpin täpselt selle pärast, et see mulle meeldib ja ma seda tõesti TAHAN.

Ma tunnen, et lõpuks on mu iseloom välja arenenud, nii enam-vähem. Ma ei ole enam lootusetult lost ja ma tean, mis on mu eesmärgid, ning mida mul on vaja, et õnnelik olla. Ning ma tahan areneda, kasvada, õppida. Ma ei luba, et ma ei tee enam vigu, aga ma saan lubada, et...

Kõik on vist kuulnud seda lauset, et enne kui sa oskad suhet õnnelikuna hoida, pead oskama üksi õnnelik olla. Vot sellega ma nüüd tegelengi. Pluss tegelikult olen ma liiga noorelt liiga rasked suhted ette võtnud, nüüd on aeg natuke seigelda ka! Ja õnneks tean ma praeguseks juba täpselt, millisesse tüüpi ma alati lootusetult ära armun ning millised mind täiega tõmbavad. Mulle meeldib väga see lause: We accept the love we think we deserve. Igaljuhul, I deserve more. Ja sellepärast ongi vaja välja nuputada enda väärtus ja enda iseloom ja kõik muu sinna juurde kuuluv, sest enne ei saagi keegi teine sind väärtustada, kui sa seda ise ei tee. Ja oma elu peab paigas olema. Ja üksi on nii palju asju teha. Ja ülikoolis on palju parem ilma suhteta! :D Ning ma tõesti naudin täiest lootusetult pidutsemist ja tantsimist.

That is how things turned out

Ühes varasemas postituses olin ma maininud, et kunagi tuleb see aeg kui ma endale otsa vaadates olen uhke ja õnnelik. See aeg on käes! Eelmise aastaga saavutasin ma nii ääretult palju, et endalgi on seda raske uskuda. Ma olen saanud iseseisvaks ja kodust ära kolinud ning õpin ülikoolis unistuste eriala, mul on kaks kassi, ma hakkasin jälle trenni tegema,  ma käisin Türgis 5* hotellis puhkamas ja ma sain suvel töötada ühes Eesti tipprestoranis. Ning ma tean, et sellega need asjad ei piirdu...

Pikka aega elasin ma vaid sooviga saada iseseisvaks ja olla õnnelik, seda on ilmselgelt näha minu blogist. Teismelisena sai tehtud päris meeleheitlikke tegusid, et vaid saaks olla õnnelik läbi teiste inimeste. See võttis kõvasti aega. Paganama palju aega. Aga nüüd käib minuga kaasas kaljukindel teadmine, et ma saan kõike, mida ma tahan. See ei ole ei egoistlik teadmine ega ka endale valetamine. See on lihtsalt kristallselge tunne, et ma olen kõigeks võimeline. Pole midagi võimsamat kui soovid ja unistused!

Ühel hetkel sai minu jaoks küsimuseks, et kuidas minna edasi, kui siiani seatud eesmärgid on saavutatud, ka need, mille täitumist ma ei osanud nii ruttu oodata. Peagi seadsin ma endale uued eesmärgid, kõrgemad kui varem, ning ma ootan huviga, mida elu mulle pakub.

And here we go again

Ma arvan, et ühel hetkel sai mul inimestest lihtsalt kõrini. Ka sellest sai kõrini, kuidas inimesed endast iga päev facebooki uusi pilte üles laevad, kuidas on võimalik olla sõber ainult msnis (päriselus kohates ei tunne see inimene mind isegi mitte meetri kauguselt ära) ja kui ma nii umbes nädalaks msnist ära kaon on läbi ka meie sõprus. Kõrini sai ka sellest, et ükskõik, mida ma öelda tahtsin, mitte kunagi ei leidunud neid päris õigeid sõnu, millega seda oma blogis väljendada ning lõpuks tundus see kõik nii mõttetu.

Ääretult mõttetu tundus ennast avada interneti teel, ükskõik, kas siis facebookis, msnis või bloggeris. Ma otsisin vahelduseks tõelist näost-näkku, silmast-silma suhtlemist. Tahtsin, et kõik mu ümber oleks võimalikult vahetu ja ehe, puhas ja siiras. Ma ei tea, kas ma sain, mida tahtsin, kuid nüüd olen ma jälle valmis oma mõtteid siin blogis avaldama.

Üks oluline tähelepanek veel, alates sellest hetkest, kui ma Lauriga tutvusin, tundub mulle, et ma olen väga vähe muutunud. "It is funny how day to day nothing changes, but when you look back everything is changed" kahjuks ei tea ma selle ütluse autorit, kuid tundub, et ta teab, millest rääkis. Tagasi vaadates olen ma korralikult muutunud. Seda on keeruline sõnastada, mis nüüd teistmoodi on, aga asi on vist rohkem tundes, kes ma olen.
Ma isegi ei ürita praegu ennast analüüsima hakata, tähtis osa on ainult see, et ma olen muutunud. Ja seda peab lihtsalt mõistma.

Muutustest veel nii palju, et ükskõik kui väga ma ka seda enda arvates varem ei tahtnud, siis nüüd tahan ma veel rohkem olla iseseisev. Ja mitte ainult sellisel moel, et ma võtaks kõik iseseisvuse hüved ja mitte ühtegi kohustust, EI, ma oleksin valmis võtma ka kohustusi. Ma lihtsalt usun, et oleksin valmis iseseisvat elu alustama, kahjuks seisab minu uue iseseisva elu ja praeguse hetke vahel mitu head aastat gümnaasiumis ja ülikoolis.

Family reunion

Ma ei taha siia enam seda vihast postitust kirjutada.

Selle asemel on mul hoopis unistus:
Ma olen siit (kuradi) majast ära kolinud, mul on armas kodu kuskil ilusas kohas. Ma teenin ise/ mul on kindel sissetulek/ ma olen lotomiljonär. Ma ei suhtle mitte ühegi (kuradi) inimesega, kes on minuga vereliinipidi seotud (va Dtexu). Ja ma õpin 11. või 12. klassis. Mu vanemad ja VANAVANEMAD ei suhtle minuga.
Mul on vaba voli ja võimalused minna peale kooli poodi ja osta head toidukraami, ning siis kodus teha hästi palju head toitu. Ja mul on olemas oma isiklik ufogrill, mida ma kasutan suvel iga nädalavahetus (õigemini annan märkamatult šašlõki grillimise ülesande näiteks Laurile). Ma valin ise ajad, millal ma olen kodus või millal mind ei ole. Mul ei ole piiranguid, kuid siiski elan ma mõistlikku elu. Kui vaja, võin ma igal pühapäeva hommikul muru niita ja iga reede või laupäev koristada. Ma võiksin iga päev süüa teha. Ja ma omaksin hea meelega vanni ja kaminat. Kui mul peaks tulema mingi kerge mase (mis ei saa enam iialgi olla tekitatud vanemate/vanavanemate poolt) võtan ma klaasi punast veini või šampust ja lähen istun vanni või kamina ette. Ka leidub mul vannitoas hiigelsuur topsik vannivahtu, mis on kas valge šokolaadi või laguuni oma (neid saab Avonist tellida). Ma tegelen regulaarselt mediteerimisega ja mul on olemas oma mediteerimistuba. Minu ZEN on arendatud täiusliku tasemeni ja väga harva lasen ma ennast häirida asjadest, mis mulle tähtsad ei ole (va siis kui mul ilma põhjuseta tujud muutuvad- see on püha ja ma tegelikult ei tahagi olla koguaeg üliõnnelik ja täiesti veatu eluga). Mu kodus on soe ja mul on võibolla kiisu. Ja mul on hästi suur ja pehme voodi. Muidugi olen ma ise ka vaeva näinud oma kodu sisustamisega.

 Parim on see, et mul läks halb tuju täiesti üle oma unistustest rääkimisega :)

Minu kutsikavaimustus ja iseseisvus

... okei, tunnistan üles, see on minu tuletatud sõna "vasikavaimustusest"

Arvatavasti on paljud inimesed minu ümber aru saanud, et mind haarab väga kergelt see nn kutsikavaimustus: mul on järsku vaja saada peegelkaamerat, breketeid ja taro kaarte (või siniseid juukseid, keeleneeti ja Austraaliasse vahetusõpilaseks). Loomulikult ei huvita need asjad mind mõne aja möödudes enam absoluutselt. Võib ka juhtuda midagi erakordset (väga ülimalt harva): ma ei tüdine oma soovist ära. Tavaliselt peab selleks siis olema kättesaamatu asi või midagi, mida ma ei tohi saada/teha.
Jah, see võib tunduda äärmiselt lapsik ja mässav, aga ma ei saa sinna mitte midagi parata, et tihti huvitavad mind asjad, mis ära keelatakse. Ma katsetan piire. Näiteks suudab ema teha mulle sõrmeneedi tegemise super huvitavaks ja vajalikuks ainult sellega, et ta seda ei luba. In the other hand, minu jaoks ei ole ilmset pühamat asja kui see, et keegi PALUB, et ma midagi ei teeks. Ja minu kaval ema ei keela asju otseselt, ta palub, et ma ei teeks neid. Seega ma lihtsalt ei tee.

Samamoodi nagu on praegu mulle tohutult magusad kõik keelatud viljad, mida minu vanemad (ja vanavanemad) mulle ära keelavad, tean ma ka nui neljaks, et kui ma peaks kunagi (i hope soon) siit majast ja nende mõjupiirkonnast kaugemale saama, ei oleks mul vaja mitte ühegi inimese keeldu või manitsust, et endale õues olles müts pähe tõmmata ja kord aastas jätta mainimata elulise tähtsusega soov, et mul on vaja tätokat. [muuseas on väga ilus tätoveering, kuhu liimitakse peale väiksed kivikesed, just sayin´]
Ma tahan olla iseseisev, oiii kui väga tahan. See, et mind iga päev järjest rohkem üritatakse kontrollida ja piirata, et üritatakse selgeks teha, et ma ei jääks iialgi iseseisvalt ellu, muudab mind nii väga trotslikuks kõige suhtes, mis on seotud minu vabade valikutega. Viimane tipphetk oli vist see, kui mul kästi ära koristada onn enda toa lakast, sest see häiris öösel kell 2 vanaisat, kes leidis, et jube vajalik on tulla mind kontrollima. Ja küsimuse peale, et miks ma pean selle ära lõhkuma, sain vastuseks suhteliselt äkilise ja konkreetse käsu vait olla. Sellistel puhkudel tahaks võtta kumminuia ja kõigile pähe taguda, et ma ei ole enam väike laps, kellele võib käratada: "ole vait," küsimuse peale miks. Mitte, et väiksele lapsele nii karjuda võiks, lihtsalt nendega läheb see trikk kergemini läbi.
Ilmselt kui ma aasta pärast seda kõike loen, avastan ma järjekordset kui rumal ma olla võisin. Aga see on see tee, mida mööda jalutades ma vaikselt suureks kasvan.