Minu kutsikavaimustus ja iseseisvus

... okei, tunnistan üles, see on minu tuletatud sõna "vasikavaimustusest"

Arvatavasti on paljud inimesed minu ümber aru saanud, et mind haarab väga kergelt see nn kutsikavaimustus: mul on järsku vaja saada peegelkaamerat, breketeid ja taro kaarte (või siniseid juukseid, keeleneeti ja Austraaliasse vahetusõpilaseks). Loomulikult ei huvita need asjad mind mõne aja möödudes enam absoluutselt. Võib ka juhtuda midagi erakordset (väga ülimalt harva): ma ei tüdine oma soovist ära. Tavaliselt peab selleks siis olema kättesaamatu asi või midagi, mida ma ei tohi saada/teha.
Jah, see võib tunduda äärmiselt lapsik ja mässav, aga ma ei saa sinna mitte midagi parata, et tihti huvitavad mind asjad, mis ära keelatakse. Ma katsetan piire. Näiteks suudab ema teha mulle sõrmeneedi tegemise super huvitavaks ja vajalikuks ainult sellega, et ta seda ei luba. In the other hand, minu jaoks ei ole ilmset pühamat asja kui see, et keegi PALUB, et ma midagi ei teeks. Ja minu kaval ema ei keela asju otseselt, ta palub, et ma ei teeks neid. Seega ma lihtsalt ei tee.

Samamoodi nagu on praegu mulle tohutult magusad kõik keelatud viljad, mida minu vanemad (ja vanavanemad) mulle ära keelavad, tean ma ka nui neljaks, et kui ma peaks kunagi (i hope soon) siit majast ja nende mõjupiirkonnast kaugemale saama, ei oleks mul vaja mitte ühegi inimese keeldu või manitsust, et endale õues olles müts pähe tõmmata ja kord aastas jätta mainimata elulise tähtsusega soov, et mul on vaja tätokat. [muuseas on väga ilus tätoveering, kuhu liimitakse peale väiksed kivikesed, just sayin´]
Ma tahan olla iseseisev, oiii kui väga tahan. See, et mind iga päev järjest rohkem üritatakse kontrollida ja piirata, et üritatakse selgeks teha, et ma ei jääks iialgi iseseisvalt ellu, muudab mind nii väga trotslikuks kõige suhtes, mis on seotud minu vabade valikutega. Viimane tipphetk oli vist see, kui mul kästi ära koristada onn enda toa lakast, sest see häiris öösel kell 2 vanaisat, kes leidis, et jube vajalik on tulla mind kontrollima. Ja küsimuse peale, et miks ma pean selle ära lõhkuma, sain vastuseks suhteliselt äkilise ja konkreetse käsu vait olla. Sellistel puhkudel tahaks võtta kumminuia ja kõigile pähe taguda, et ma ei ole enam väike laps, kellele võib käratada: "ole vait," küsimuse peale miks. Mitte, et väiksele lapsele nii karjuda võiks, lihtsalt nendega läheb see trikk kergemini läbi.
Ilmselt kui ma aasta pärast seda kõike loen, avastan ma järjekordset kui rumal ma olla võisin. Aga see on see tee, mida mööda jalutades ma vaikselt suureks kasvan.