Ma arvan, et kuni lennukile istumiseni ei uskunud ma päriselt, et Kreetale lendan. Aga ma tõesti tegin seda. Ükskõik kui palju ma ka ei üritaks, siis ei ole võimalik kirjeldada seda tunnet ning kogu kogemuste pagasit, mis ma sealt sain. Siiski, ma ei suuda ennast tagasi hoida, ning üritan vähemalt veerandi nendest emotsioonidest siia talletada. On, mida lugeda, kui mõtlen, et mu unistused liiga suureks kasvavad või vajan väikest süsti, et jälle endasse uskuda.
Alustan algusest...
Kreetal maandusime õhtul, suhteliselt hilja (kui mälu ei peta siis 8-9 ajal). Esimene silt, mida lennujaamas nägime oli suur reklaamplakat sõnadega "Today is the future, tomorrow never comes" ning ma arvan, et kogu reisi võib täpselt selle loosungiga ristida.
Mulle on eredalt meelde jäänud, kuidas lennujaamast takso võtsime ning oma esimesse ööbimiskohta jõudsime. Mul oli varem väike trots, sest ma ei tahtnud eeltööd teha, tahtsin, et kukuksin täpselt pea ees külma vette. Seega oli päris hirmus vaadata, kuidas suhteliselt korralikust lennujaamast jõudsime piirkonda, mis nägi välja nagu oleks Mehhiko seebiseriaalis kaader lihtsalt paigale jäetud. Nii nagu soovisin, nii ka sain. Külm vesi ja kultuurišokk! Kui olime oma ööbimispaika jõudnud hakkasin tõsiselt mõtlema, millega ma hakkama olen saanud. Ma olin täiesti võõral maal, aega terve suvi ning tegelikult ei olnud mul õrna aimugi, kuidas ma ellu peaksin jääma. See oli ka vist ainuke hetk, kus ma tõesti kartsin. Edasi hakkasid asjad täiesti ise minema ning ma sain aru, et tegelikult tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna.
See pilt on tehtud selle sama ööbimiskoha rõdul, kas järgmine või ülejärgmine päev. Nagu näha olime me selleks hetkeks kõik uskumatult õnnelikud. Tegelikult on nii, et mu elus pole kunagi olnud samasugust perioodi nagu Kreetal, tõesti ainult naer hommikust õhtuni.
Mõned pildid siis meie esimesest linnast Heraklionist:
Heraklionis veetsime enamvähem 3 päeva ning peale seda asusime teele Chaniasse. Minu eesmärgiks oli just sealt töökoht leida, sest ma arvan (endiselt), et tegu on ühe ilusaima piirkonnaga Kreetal. Ma tõsiselt kaifisin ühest linnast teise liikumist, sest alati oli nii, et me saime vaid umbkaudsed seletused, kus asub bussijaam või üldse, kuhu suunda me minema peame. Kes veel ei ole ära proovinud, siis ülimalt vabastav on tunne, kui sa ei tea, kuhu õhtuks välja jõuad! Nii oligi. Chaniasse jõudsime umbes 2 ajal päeval. Bussist maha tulles otsustasime kõigepealt, et peaksime kõhu täis sööma ja siis hakkama inimestelt küsima, kas keegi oskab ööbimiskohaga aidata. Bussijaamast asusime teele täiesti suvalises suunas, enamvähem vaatasime, et liiguksime (arvatava) linnakeskuse poole. Peale sööki võtsime ennast kokku ning hakkasime mööduvatelt inimestelt uurima, kas keegi oskaks ööbimiskohaga aidata. Palju lootust meile ei antud, sest käes oli Juuni lõpp ning Chania jaoks totaalne high season, mis omakorda tähendas, et kõik kohad olid pilgeni rahvast täis. Kuidagi siiski jõudsime hostelisse, kus perenaine pakkus meile tuba, kust olid äsja lahkunud 3 Austraalia kutti. Selle üle saab veel siiani naerda, et tuppa jõudes leidsime seal 2 (või oli isegi 3) tühja beebiõli pudelit, suure tühja pudeli juukselakki ning hõljuva vägaväga tugevalõhnalise tüüpilise odeka pilve. Tuba ise oli väga tagasihoidlik ning sealt said alguse ka meie erinevad vannitubade/WCde kogemused. Nimelt tuleb välja, et Kreetal käib võistlus kõige kummalisemate WC-lahenduste üle. Seal oli siis nii, et kui soovisid pessu minna, jäi ukse vahele 2-3 cm pragu.
Seadsime ennast sinna kiiruga sisse ning läksime CVd näpus linnapeale tööd otsima. Sellest pajatan aga juba järgmises postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar