am i better off now than a few years ago?

Ma ei kavatse kõike koguaeg masendavalt võtta. Midagi head peab ju kuskil ikka leiduma. Näiteks on hea teada, mida mul vaja on. Mul on vaja inimest, kellega mul oleks täiuslik yawe. Mul on vaja unistusi. Ja mul on vaja suurt muutust oma ellu. Imelik kui palju aega on möödas sellest kõigest, kuid ikkagi ei suuda ma olla ilma sellele mõtlemata. Mõnikord on parem ja siis jälle halvem aga selle kõige teeb väljakannatamatuks see, et ma ei saa mitte kellegagi oma tunnetest rääkida. Võibolla teeb see mu tugevamaks kui iga hetk ei ole minu kõrval inimest, keda ma saaksin usaldada. Võibolla just see teeb mu tasakaalukamaks. Võibolla...
Aga tegelikult on asja kõige hullemaks küljeks see, et
ma ei taha olnut muuta- ma ei taha kaotada oma viha ja ma ei taha kaotada õpetust, mis ma sellest kõigest sain.
ma ei taha olnut olematuks teha- veelkord on see kõik mind õpetanud ja tugevamaks muutnud
ma ei taha olnut unustada- nad ei ole seda väärt, et ma unustaksin reetmised
ma ei taha olnut andeks anda- nii tugev ma nüüd ka ei ole, et andestaksin inimestele, kes seda minu arvates ei vääri ja, et andestaksin teod, mida ma ei suuda unustada, et andestaksin selle, kuidas nad mu maha trampisid, et andestaksin selle, kui üksi nad mu jätsid, et andestaksin valu, mida ma kannatasin
ma ei taha edasi liikuda- mitte keegi pole oma tegude pärast kannatanud ja ma ei ole andestanud, ma vihkan.

Kas ma üldse kunagi saan sellest üle, isegi siis kui ma annan endast kõik, et jääda alatiseks vihkama?