Ma ei tea teiste inimeste kohta seda, aga mul on küll nii, et kui asjad hakkavad juhtuma, siis nad juhtuvadki KORRAGA. Ühe nädala jooksul olin ma lahku läinud, eksamid edukalt läbinud, töö leidnud ja otsustanud kolida. Päris korralik hunnik muutusi mu elus- aga see oli täpselt see, mida ma vajasin! Kuna ma otsustasin see semester korralikult pingutada, siis deklareerisin õppekava 39 EAP väärtuses ära. Peale seda kurtsin nagu tavaliselt kõigile, et ma nüüd ametlikult nolifer ja see ajas mind nii siiralt naeratama, kui ühelt inimeselt sain vastuseks: "Tead Elise, sul oleks palju kergem leida endale lihtsalt rikas mees". Aga ma ju ei taha rikast meest! Ma tahan ise saavutada kõike. Ja ma õpin täpselt selle pärast, et see mulle meeldib ja ma seda tõesti TAHAN.
Ma tunnen, et lõpuks on mu iseloom välja arenenud, nii enam-vähem. Ma ei ole enam lootusetult lost ja ma tean, mis on mu eesmärgid, ning mida mul on vaja, et õnnelik olla. Ning ma tahan areneda, kasvada, õppida. Ma ei luba, et ma ei tee enam vigu, aga ma saan lubada, et...
Kõik on vist kuulnud seda lauset, et enne kui sa oskad suhet õnnelikuna hoida, pead oskama üksi õnnelik olla. Vot sellega ma nüüd tegelengi. Pluss tegelikult olen ma liiga noorelt liiga rasked suhted ette võtnud, nüüd on aeg natuke seigelda ka! Ja õnneks tean ma praeguseks juba täpselt, millisesse tüüpi ma alati lootusetult ära armun ning millised mind täiega tõmbavad. Mulle meeldib väga see lause: We accept the love we think we deserve. Igaljuhul, I deserve more. Ja sellepärast ongi vaja välja nuputada enda väärtus ja enda iseloom ja kõik muu sinna juurde kuuluv, sest enne ei saagi keegi teine sind väärtustada, kui sa seda ise ei tee. Ja oma elu peab paigas olema. Ja üksi on nii palju asju teha. Ja ülikoolis on palju parem ilma suhteta! :D Ning ma tõesti naudin täiest lootusetult pidutsemist ja tantsimist.