That is how things turned out

Ühes varasemas postituses olin ma maininud, et kunagi tuleb see aeg kui ma endale otsa vaadates olen uhke ja õnnelik. See aeg on käes! Eelmise aastaga saavutasin ma nii ääretult palju, et endalgi on seda raske uskuda. Ma olen saanud iseseisvaks ja kodust ära kolinud ning õpin ülikoolis unistuste eriala, mul on kaks kassi, ma hakkasin jälle trenni tegema,  ma käisin Türgis 5* hotellis puhkamas ja ma sain suvel töötada ühes Eesti tipprestoranis. Ning ma tean, et sellega need asjad ei piirdu...

Pikka aega elasin ma vaid sooviga saada iseseisvaks ja olla õnnelik, seda on ilmselgelt näha minu blogist. Teismelisena sai tehtud päris meeleheitlikke tegusid, et vaid saaks olla õnnelik läbi teiste inimeste. See võttis kõvasti aega. Paganama palju aega. Aga nüüd käib minuga kaasas kaljukindel teadmine, et ma saan kõike, mida ma tahan. See ei ole ei egoistlik teadmine ega ka endale valetamine. See on lihtsalt kristallselge tunne, et ma olen kõigeks võimeline. Pole midagi võimsamat kui soovid ja unistused!

Ühel hetkel sai minu jaoks küsimuseks, et kuidas minna edasi, kui siiani seatud eesmärgid on saavutatud, ka need, mille täitumist ma ei osanud nii ruttu oodata. Peagi seadsin ma endale uued eesmärgid, kõrgemad kui varem, ning ma ootan huviga, mida elu mulle pakub.