Ääretult mõttetu tundus ennast avada interneti teel, ükskõik, kas siis facebookis, msnis või bloggeris. Ma otsisin vahelduseks tõelist näost-näkku, silmast-silma suhtlemist. Tahtsin, et kõik mu ümber oleks võimalikult vahetu ja ehe, puhas ja siiras. Ma ei tea, kas ma sain, mida tahtsin, kuid nüüd olen ma jälle valmis oma mõtteid siin blogis avaldama.
Üks oluline tähelepanek veel, alates sellest hetkest, kui ma Lauriga tutvusin, tundub mulle, et ma olen väga vähe muutunud. "It is funny how day to day nothing changes, but when you look back everything is changed" kahjuks ei tea ma selle ütluse autorit, kuid tundub, et ta teab, millest rääkis. Tagasi vaadates olen ma korralikult muutunud. Seda on keeruline sõnastada, mis nüüd teistmoodi on, aga asi on vist rohkem tundes, kes ma olen.
Ma isegi ei ürita praegu ennast analüüsima hakata, tähtis osa on ainult see, et ma olen muutunud. Ja seda peab lihtsalt mõistma.
Muutustest veel nii palju, et ükskõik kui väga ma ka seda enda arvates varem ei tahtnud, siis nüüd tahan ma veel rohkem olla iseseisev. Ja mitte ainult sellisel moel, et ma võtaks kõik iseseisvuse hüved ja mitte ühtegi kohustust, EI, ma oleksin valmis võtma ka kohustusi. Ma lihtsalt usun, et oleksin valmis iseseisvat elu alustama, kahjuks seisab minu uue iseseisva elu ja praeguse hetke vahel mitu head aastat gümnaasiumis ja ülikoolis.
