Arvatavasti on seda raske uskuda, aga see haigla, kus ma hetkel olen, on üks mõnusaimaid kohti, kus ma olen viibinud. See meenutab hotelli: tegelikult olen ma ju siin vabal tahtel (ma teadsin, et haiglast saan ma paremat ravi kui kodust), süüa saab, lesin enamuse ajast voodis, keegi ei karju ega riidle ega käsuta, üleüldse on kõik väga sõbralikud, kui ma kedagi nägema juhtun, sest oma palatist pole ma saabumise hetkest peale välja läinud (okei, eile ultrahelisse minnes pidin siit välja minema).
Mulle tõesti kohutavalt meeldiks siin, kui mul ainult ei oleks nii valus neelata ja mu kanüülikäsi ei valutaks :) Sellest hoolimata olen ma jube tänulik, et ma saan olla siin ja puhata... ja oma asjade eest ise hoolitseda.
Võibolla tõesti on siin oleku kõige hullemateks proovikivideks valu, väsimus ja üksindus. Alates laupäevast või pühapäevast olen saanud 3 korda päevas valuvaigistit (mis minu arvates näeb välja täpselt nagu ibumetiin). Kuigi ma ei ole elusees nii palju valuvaigisteid ise ühe päeva jooksul ära söönud, kuluvad viimanegi kui üks hädasti ära. Võtaks rohkemgi kui saaks...öösel kui kurk valutama hakkab, muutub meeleolu nii mõnigi kord päris lootusetuks.
Ja teine osa on üksindus. Telefonilimiidi rääkisin juba ära ja nüüd kaalun selle ilusa jublaka aknast välja viskamist. Mind ajab nii närvi, et mulle peab päevas 3 korda helistama ja küsima täpselt samu küsimusi, haletsema, targutama, õpetama, kontrollima jne. SEE AJAB NII KURADI NÄRVI! I get it, et nad muretsevad kodus, aga ma special palusin, et nad helistaks vähem. "Oii, sa magad, oh kui tore!! Aga kuidas sul siis ka on? Ahh jaa, kurk valutab jah, noo heaküll, aga palavikku on? Ei tea jah, okei, aga pea valutab? Ei valuta, vaata kui hea, hakkadki juba terveks saama!!! aa, saad valuvaigisteid, okei... Mis kell maga ma lähed?? Ei no jah, kui sa praegu magasid, siis ära enam kauem üleval ole. Kas sa arvutis oled palju?? Aa, paha olla, noo väga hea, siis sa ei ole arvutis vähemalt...." No shit Sherlock. Iga kord samad küsimused, iga kord samad vastused. Ja kuigi ma tean, et nende kõnede taga on ka mingil määral mure minu pärast, siis tean ma ka seda, et asi on milleski rohkemas. Ma nimetaks seda uudishimuks või kontrollisooviks. Kuna ma olen nö "pesast" hetkel väljas, siis on vaja TÄPSELT 3 korda päevas kontrollida, mis minuga toimub. Selleks, et omada sedasama kontrolli... nagu ei jääks ma ju kodus üksi ka 3 tunniks ellu. Kontrollida on vaja! (kogu jutt läks vanaisa kapsaaeda, eksju)
Ma tunnen ennast jube halvasti, et see mind nii närvi ajab, aga ma ei hakka ju maha ka väikima neid asju. Või just peaks. Selgeks ma seda igaljuhul asjapooltele teha ei saa.
Igaluhul tunnen ma jälle kohutavat väsimust, sellest mu päevad siin haiglas üldiselt koosnevadki. Täna magasin peaaegu 12 tundi, mitte küll järjest. Ja iga natukese aja tagant jään jälle magama. Üleüldse on mul siin teha umbes 5 asja: magada, mõelda, muusikat kuulata, läpakas olla, lugeda. Ja te ei kujutagi ette kui väga need mul aja ära sisustavad :)
