unenäod

Unenäod- teema, mida ma pole juba väga ammu puudutanud. Kuigi siiamaani olen ma neisse suhtunud ainult kui efektiivsetesse piinamisvahenditesse, siis täna hommikul ärgates sain ma vist esimest korda aru, et unenäod võivad ka halva asemel pakkuda just seda, mida sa vajad kõige rohkem. Mina vajasin väga lepitust- ja just selle ma saingi. Hoolimata sellest, et mu uni pööras lõpuks ikkagi luupainajaks ja mind valdas terve hommiku rahutus, oli selle algus kõik, mida ma vajasin. Ma ei tea, kuidas teiste inimestega on, aga minu jaoks võib uni vabalt olla sama reaalne nagu õhk, mida ma hingan või pisarad, mida ma valan. Ja seda parem on unes rääkida selgeks asjad, mis on liiga poolikuks jäänud ning, mida sa mitte kunagi enam ei saa selgeks rääkida. Päriselus võibolla ei saakski ennast nii väljendada nagu see on võimalik unes. Ühesõnaga mul on kahju ja samas ei ole ka. Viimaste nädalate jooksul olen tihti mõelnud, et mis oleks kui... jne. Ja on palju asju, mille tegemisest ma loobuda ei suuda. Neid tegevusi saab vist üldiselt seletada ka kadedusega, kuid ma kahtlustan, et kõige tähtsam komponent, mis mind liikuma ajab on uudishimulikkus. Paistab, et ma ikkagi ei taha kõike, mida ma väidan ennast tahtvat. Näiteks kõik uued algused ja inimeste kadumised minu elust, kas ma tõesti tahan seda?