25 tundi ja 23 minutit.

Nii kaua olime me Sooma rahvuspargi rabas. Minekut alustasime (mina, ema ja ema sõbranna) poole 9 ajal hommikul. Minujaoks oli see küllaltki positiivne uudis, kuna ma olin ennast kindalsti ette valmistanud hoopis varasemaks minekuks. Ja tegelikult me oleksimegi pidanud varem startima, aga tüdrukute värk ju xD. Seega kohale jõudes olid kõik teised juba kohal. Ja kuna aega ei olnud kaotada, läksime kohe räätsasid hankima. Mina napsasin endale lillad räätsed :P. Kui räätsad käes, sõitsime autodega natuke eemale ja alustasime matka.
Matk ise läks kiiresti, teekond, mille me läbisime oli väga lühike 6-7 km kuid raskemaks tegi kõndimise räätsede kandmine ja lumi. Ka suured ja rasked kotid ei lisanud kiirust. Peale 3 ja poolt tundi jõudisme rabasaarele, kuhu oli plaanis ööbima jääda. Siis algas tõeline töö: lõke oli vaja põlema saada ja lumeonni pidi ka valmis tegema. Algse plaani järgi oleksime me pidanud magama telgis, aga mis seiklus see oleks siis olnud? Seega otsustasime ööbida iglus. Lumeonni valmis tegemine nõudis hoolikat ja täpset tehnikat, õnneks leidus meil matkal oma lumeonni-insener :D Onn ja lõke said mõlemad edukalt tehtud. Vähemalt esialgu. Natukese aja pärast hakkas lõke tuure maha võtma ja sama uhkeks enam seda ei suudetud ajada. Loomulikult läks nii, et iga hetkega, millega pimedamaks läks, muutus ka endal olemine külmemaks. Eriti minu varvastele ei meeldinud  natukene karmim ilm =). Aga õhtusöök (sisaldas makarone) ja kissell tegid olemise jälle soojaks. Varsti oli aeg põhku pugeda. Onnis pidime ööbima viiekesi. Kohe kui onni jõudsin ja jalad kummikutest välja võtsin, muutusid mu varbad jälle soojaks ja olemine oleks päris mõnus olnud, kui ei oleks natuke külma krae vahele tulnud. Seega panime emaga madratsid hästi lähestikku ja ronisime tekikottides üksteisele hästi lähedale. Esimesed 3 tundi tundus, et ei ole võimalik sooja saada ja magamisest pole juttugi, kuid endalegi märkamatult jäin ühel hetkel magama ja siis ärkasin alles hommikul. Nagu tavaliselt sai uni minust võitu :)
Hommikul tuuseldasime natuke ringi, sõime putru ja allesjäänud makarone ning asusime teele. Tagasitulek võttis väga vähe aega. Ma küll kellaga ei mõõtnud, aga tundus, et 6-7 km lihtsalt lendasid mööda. Ühesõnaga: Super! Iga külmavärin ja jalavalu olid seda väärt xD

FIlosoofia :*

Miks on nii, et kui sa alustad oma elu muutmist ühest asjast, siis sa sooviksid muuta ka kõike muud, mida oleks võimalik? Alustades juuksevärviga ja lõpetades kooli vahetamisega. On olemas inimesi, kes vihkavad muutusi. Ma ei ole üks neist. Kui muutused on positiivsed, siis ei saa minu jaoks enam midagi paremat olla. Võibolla õpetas mulle seda ema, kes ütles, et vanu ja katkiseid asju ei ole vaja alles hoida. Ja siiani kehtib see põhimõte. Palju laiemalt, nagu ta arvas, et ma teda kuulda võtan. Tänu sellele ei hoia ma ka väga millestki materiaalsest kinni. Mul on päevik, pildid ja sõrmus (paar asja veel =)) ja ülejäänud on mitte materiaalsed- lõhnad, muusika, mälestused, unenäod jne. Mu mälu on treenitud meeles hoidma kõike, mis minuga toimub ja samas unustan ma enamuse õpitust. Tunded ja elu ja mälestused on see, mis tegelikult minu kõvakettal mahtu võtab ;). Pole siis ime, et ma ei suuda vene keele jutte pähe tuupida.
Mulle meeldib viriseda ja üle kõige vihkan ma olekut, kuidas ma tunnen ennast peale virisemist. Või vastikut käitumist. Ma tunnen täiega süümekaid. Ja ma tean alati virisedes, mis mind ootab, aga see ei ole mitte kunagi piisav põhjus, et mitte viriseda. Miks on nii, et ühel hetkel ma istuksin keset lumehange või porilompi ja keelduks elamast, teisel hetkel aga ei suuda ma aru saada, kuidas midagi sai üldse valesti olla? Miks on nii, et kõik, mis a tunnen ei ole kunagi püsiv? Miks ei ole sellist kindlat kohta, et ma teaksin näiteks, mida oma tulevikuga teha, või mis oleks õige? Tegelikult, ma ei taha teada, mis on õige. Ma tahan teada, mis ma tegema peaksin. Lihtsalt mitte midagi teha, ei ole õige. See on vooluga kaasa minek ja see ei anna midagi juurde. If you don't know where you want to go, you will probably end up somewhere else.
Umbes aasta tagasi oleksin ma deifneerinud elu, et see on lihtsalt üks otsuste jada. Kunagi, enne sündi, anti sulle võimalus langetada otsuseid ja oma elu tähtsad pidepunktid paika panna. Siis sa sündisid. Ning siis oled sa lihtsalt nukk, kes mängib läbi oma otsuseid, et näha tagajärgi ja nende pärast kannatada, või õnne tunda. Aasta tagasi ei eksisteerinud minu elus juhuseid või saatust. Kõik oli kokkusattumus. Kui mõelda, et ükskõik mis, võib juhtuda PRAEGU. Lind teeb vasakpöörde ja lendab mõnda lennuki propellerisse ja oletame, et see propeller jääb seisma ja lennuk kukub alla. Aga kuna see kõik juhtus Eesti kohal, siis sajab lennuk mulle kaela täpselt sellel hetkel, kui ma sellest kirjutan. Kas see on saatus? Ei ole. Asjad juhtuvad. Neil ei ole põhjust. Need lihtsalt juhtuvad. Ja kuna need on lihtsalt asjad, mis juhtuvad suvalistel ajahetkedel ei puutu me nendega kuigi palju kokku. Ja ainult selle pärast peavad need meile midagi tähendama. Näiteks näed sa oma vana klassiõde korra poes ja arvad, et nüüd pead temaga suhtlema hakkama, kuna saatus viis teid kokku. Siis tegelikult ei viinud. Sa oleksid võinud näha teda seal samas poes iga nädal täpselt täistundidel. Aga sa ei näinud. Kui oleksid näinud, oleks sul tõenäoliselt ükskõik, kuna sa oled teda seal poes juba aasta otsa piisavalt tihti näinud. Ja ka siis, kui sa teda elusees enam ei näeks, ei mõtleks sa talle. Aga siis, kui tal oli vaja saada pakk küpsiseid sinuga samal ajal, on see järsku saatus. Minu jaoks ei ole saatust. Need on kokkusattumused. Ja kokkusattumused on huvitavad ja erakordsed, kuna need 'juhused' ei sattu nii tihti kokku. Ja nad ei sattu nii tihti kokku, kuna igal sekundil võiks juhtuda miljon erinevat asja. Miljon erinevat puulehte võiks kukkuda ja autoavarii põhjustada. Vot see oleks midagi uut, kui kõik võimalikud asjad juhtuksid. Aga seni kuni kõik asjad korraga ei juhtu seni on tegemist ahelreaktsiooniga. Ja see juhtub suvaliselt, sest ei ole olemas rebast, kes ajaks käbi taga, ainult selle jaoks, et sa saaksid hiljem käbile komistades oma jala välja väänata. :)
Nüüd eluga edasi liikumisest. See on loll väljend. Ükskõik, mis ma teen, liigub minu elu edasi. Mina ka. Aga tegelikult mõtlevad kõik selle väljendi all unustamist. Kõik mõtlevad, et kui üks tore inimene kõik ära unustab, et siis on järsku kõik suurepärane, kuna ta liikus eluga edasi ja ei mäleta enam halba. Kas on võimalik üldse oma eluga edasi minna? Kas on võimalik unustada ära kõik, mida sa ei tahaks mäletada? LIhtsalt valid, et see ei sobi minu mällu ja vajutad 'deleti' nuppu ja kõik on läinud. Või, et sa näiteks ei mõtle asjadele, millele sa ei taha mõelda. Või sa tõepoolest ei vaeva oma pead küsimustega. Või sa ei püüa ennast piinata inimeste silmadesse vaatamisega...