Tänane ilm oli lihtsalt super. Ma pole mitte kunagi varem näinud, et lund võiks nii palju ja nii vara sügisel sadada. Nüüd on siis veel puudu jõhvikakissell, mandariinid ja muidugi ka piparkoogid! Kõige parem oli täna mõelda, et ma nüüd siis lähen vaheajale, aga miks jõuluvaheaeg nii vara algab? xD Tuleks juba advendiaeg, siis saaks enda toa hästi ilusaks teha ja värvilised tulukesed endatoa trepile ka panna, ja siis ma saaksin õues käia oma ilusate rohelise-valge triibuiste käpikutega, mille vanaema mulle kudus.
Ja ma võiksin absolutselt kõigile naeratada, sest jõulud on ja need mulle meeldivad. Sest talv on tegelikult kõige parem osa kogu aastast.
Teine asi, mida ma mainin on see, et mu kirjutamisoskus ün tõsiselt allakäinud ja ma ei tea, kuidas seda parandada. Nagu ma oskan kirjutada ja ideid on ka, aga ma ei oska ju absull sõnu kasutada, mu sõnavara on järsku nii halvaks läinud ja hetkelise seisuga ma ilmselt kuskil konkursil osalema ei hakka. Kindlasti. Ainuke asi, mis selle vastu peaks aitama on raamatute lugemine ja varem ma armastasin ka seda. Books help me escape from the reality I live in. Aga nüüd leidsin ma raamatu, mis enda reaalsusega mind veel rohkem sisse imeb ja ma ei tea, kas ma tahan lugeda või mitte. Fantaasiaraamatud alati päästavad sellest hallist maailmast, aga kui ainult lugedagi hallist maailmast, mis on ausalt kirjutatud....? See on vist esimene raamat, kus ma olen ära tabanud, et autor ei ilusta elu, et elu ongi selline ja seda enam, et ma tean ,et elu on selline, ma tunnen, et kui ma loen raamatut, mis on reaalsem, kui päris elu, siis minu elu muutub ka selle võrra reaalsemaks. Aga reaalsuses ei eksisteeri ilu, seega suudan ma lugeda oma elu hullemaks, kui see tegelikult on. Ehk see raamat ei pane mind enam elu eest põgenema, vaid muudab halva rohkem käega katsutavaks. Ja kõige selle juures on see raamat parim, mida ma olen lugenud.
Kolmandaks ja ilmselt kõige hullemaks probleemiks on ülemõtlemine. Iseenesest ei ole mõtlemine halb, siis kui see valdab mingeid teaduslikke ja ühiskonda edasiviivaid teemasid, mina aga mõtlen ainult endast. Ja see, et ma hulluks lähen on juba ammu tõestatud. Nüüd lisandub sellele magus idee, et ma suudan oma mõtlemisega kõike muuta. Ja teate, see ei ole hea, kuna kui ma mõtlen asjadest, mis ma ei tahaks, et nii oleks siis kui ma lõpuks asjad selliseks mõtlen, siis ma pean ju ennast süüdistama. Vähemalt olen ma praeguseks jõudnud otsusele, et ma ei tohi rohkem mõelda. Ja mis ma teen? Mõtlen sellest, kuidas mitte mõelda, selles, et ma suudan oma tundeid mõtetega muuta. Tegelikult kardan ma kõige rohkem, et üks päev saab minevik minu hetke tunnetest üle. Mis ma siis teen? Mida teha, kui üks hetk tunnen ma ainult raevu ja ei näe enam ilusaid asju? Kuidas peatada oma mõtteid ja kuidas muuta oma mõtlemist, ilma mõtlemiseta? Ja tegelikult iga kord, kui ma mõtlen jõuan ma ikka punkti, kus ma ei tea enam mitte midagi, võibolla ainult seda, et ma kardan ennast. Ja kõike, mis mind ümbritseb.
